Peep Pahv: Põnev vaatemäng nostalgiahõngulisel rajal – EST RX
TERMINAL OIL EESTI MEISTRIVÕISTLUSED RALLIKROSSIS
TERMINAL OIL EESTI MEISTRIVÕISTLUSED RALLIKROSSIS
TERMINAL OIL EESTI MEISTRIVÕISTLUSED RALLIKROSSIS
Previous
Next

Peep Pahv: Põnev vaatemäng nostalgiahõngulisel rajal

Ammustel aegadel kihutati rallikrossis värviteleri pärast, nüüd aga soovist jõuda selle ala tippu.

(foto: Piret Jaani/ ralli.local)

Mõnede inimeste mälestuste järgi oli rajapervel 15 000 inimest, teised räägivad 12 000 pealtvaatajast – ilmselt polegi vahet, sest kõik nõustuvad, et rahvahulgad olid tohutud. Lisaks veel õhtul Eesti Televisioonis näidatud pooletunnine kokkuvõttev saade, kus Eesti ja kogu Nõukogude Liidu parimate rallimeeste kihutamise kommentaatoriteks legendaarsed Toomas Uba ja Tiit Rääk. Nii vägevalt korraldati kaheksakümnendatel aastatel Vasalemmas legendaarset Harju KEKi rallikrossi. Üritust, mida liialdamata võis pidada spordisuve üheks tippsündmuseks.

Laupäeval – pärast pikki vaikuseaastaid – sõideti Eesti rallikrossi hälliks oleval Vasalemma rajal taas võidu. Tänapäeva mõistes on sellelegi üritusele raske midagi ette heita, sest kui palju on Eestis spordivõistlusi, mis koguvad rohkem kui paar tuhat – korraldajate hinnangul – pealtvaatajat, ning pikkade tundide jooksul pakutakse kohale tulnud inimestele vägevat vaatemängu.

Seejuures oli, mida vaadata – alates autode külg külje vastas rebimisest ja lõpetades dramaatiliste tehniliste viperuste ja ka auto üle rajapiirdeks oleva tuhavalli vette paiskumisega. Suurepärane vaatemäng adrenaliinisõltlastele.

Erakordse vaatemängulisusega hiilgasid juba ajaloolised Harju KEKi rallikrossid. Laupäeval võistluse hooldusalas ringi jalutanud legendaarne rallimees Ivar Raidam oli osaline ka samas umbes kolmkümmend aastat tagasi peetud kihutamistel. Võita õnnestus tal aga alles siis, kui ürituse nimetus oli juba lihtsalt Vasalemma rallikross.

Raidam mäletab, et Harju KEK oli pärast kümnendat toimumiskorda otsustanud korraldusest loobuda – ajad olid muutunud keeruliseks ning nii nagu taheti, enam ei suudetud, ja nii nagu suudeti, lihtsalt ei tahetud. Juba toona taheti pakkuda erilist vaatemängu, ja pakutigi.

Hiilgeaastatel oli Harju KEKi rallikrossil kõik eriline: juba ainuüksi trükisena väljaantud võistluse kava oli selline, mida noormehed säilitasid pühalikult oma kodusel kirjutuslaual; võistluse sümboolikaga kilekott – kujutate ette, mida kilekott toona tähendas – oli aga reliikvia, mille kasutuselevõtt oli õigustatud vaid väga erilise sündmuse puhul.

Peamiseks tõmbenumbriks olid aga sõitjad. Kaheksakümnendate esimeses pooles oli rallikross nii uus spordiala, et sellele spetsialiseerunud kirjutajaid veel polnud ja nii võtsidki toonased tipprallimehed oma võistlusautodelt tuled ja muud purunemisealtid osad küljest ja sukeldusid mees-mehe-võitlusesse.

Publiku lemmik Vello Õunpuu, Raido Rüütel, Heiki Ohu, Vallo Soots, Eedo Raide, lisaks ülejäänud Nõukogude Liidu parimad rallimehed. Mida veel võis üks võidusõitu armastav pealtvaataja tahta…

Harju KEKi rallikross oli nii kõva võistlus, et starti pääses ainult kutsete alusel. Auhinnadki olid tolle aja kohta erilised. «Võitja sai värviteleri omanikuks. Mäletan, et Venemaalt siia sõitma tulnud Galtsov ütles, et sellise auhinna pärast võib sõita võistlema ükskõik kuhu,» meenutas Raidam.

Tänapäeval on mõeldamatu, et Eesti ralli tipud Ott Tänak ja Karl Kruuda tuleksid teleri pärast rallikrossis rajale. Isegi tänapäeva mõistes vägevama auhinna eest on selliste meeste kaasalöömine kaheldav. Tehnika on juba kahel alal muutunud erinevaks ning arvestades tänapäevaste ralliautode hinda, ei riski keegi minna selle masinaga mees mehe vastu võitlusesse.

Autospordiliidu juures tegutseva rallikrossikomitee juhi Valdur Reinsalu sõnul on rajale asja ikkagi vaid spetsiaalselt rallikrossiks ehitatud autodel. «Võrreldes tavalise rallimasinaga on ainuüksi stardikiirenduses tohutu vahe – sa võid olla väga kõva sõidumees, kuid stardis pole ralliautol lootustki rallikrossi masinale vastu saada,» selgitas Reinsalu.

Tegelikult ei tuntagi rallikrossi ringkondades «päris» rallimeestest puudust, sest sellel alal on tekkinud omad tipud. «Kui ma neli aastat tagasi tulin rallikrossi etteotsa, küsisid autospordiliidu juhatuse liikmed, milline on minu eesmärk. Vastasin toona, et mõne aasta pärast võiks kolm eestlast osaleda EM- või MM-sarjas. Seepeale hakati naerma – ilmselt õigustatult, sest praeguseks on nendes sarjades kuus eestlast,» rääkis Reinsalu.

Juuli keskel tegi Janno Ligur ajalugu, tulles Super-1600 klassi EMi etapil kolmandaks. Samas sarjas sõidab ka Siim Saluri. Mullu käisid Super Cari sarjas EMil kätt proovimas Reinsalu ise, Andri Õun, Jarmo Võsa ja Sten Oja. Neist viimane tegutseb praegu norralase Petter Solbergi tiimis ning sai nädalavahetusel proovida oma kiirust MM-etapil Kanadas. Tõsi, vastavalt kokkuleppele piirdus ta vaid ühe eelsõiduga, kus sai kirja 9. tulemuse.

Reinsalu sõnul jagub aga kiireid mehi ka kodusesse sarja. «Vahepealne madalseis on ületatud ja kodused masinaklassid muutuvad aina tihedamaks,» märkis ta. «Kui leiaksime kuuele-seitsmele lootustandvamale sõitjale piisavalt toetajaid, saaksime moodustada Eesti tiimi ja minna sellega sõitma kasvõi MMile.» Eesti kõvale tasemele viitab ka siinsest sarjast sirgunud lätlane Reinis Nitiss, kes praegu teeb ilma juba MM-sarjas.

Ajaloolisel Vasalemma rajal võib aga tulevikus olla Eesti rallikrossis taas oluline koht. Vahepealsete maavaidluste ja õige peremehe puudumise tõttu võssa kasvanud võistluspaik on ärkamas uuele elule. Reinsalu nentis, et raja kordategemiseks jäi aega väheks, kuid tulemus sai siiski suurepärane. Isegi nii hea, et rallikrossimaailmas tunnustatud ajakirjanik Mark Szerenyi, kes käis võistlust uudistamas, väitis, et pole nii huvitavat rada Euroopas näinudki.

«Meie jaoks oli Vasalemmas võistluse korraldamine tõehetkeks,» tunnistas Reinsalu. «Tahtsime näha, kas Tallinna kandis tuleb ka publik võistlust vaatama. Tuli! Rallikrossil on oma publik olemas.»

Peep Pahv´i artikkel pärineb sport.postimees.ee