Rajal kihutab rohevalge VW Golf II. Masin liigub rajal kiirelt ja kindlalt. Kõik esmakordselt rallikrossil viibijad arvavad, et selle auto roolis on sama hea ja osav sõidumees, kui iga teise ERK2000 klassis kihutaval võidusõiduautol. Aga üllatus missugune, kui autost väljub hoopiski nii umbes poolteist meetrit pikk heledapäine noormees, kel vanust samapalju kui mõnel teisel sõitjal sõidustaaži. Sander on nimelt vaid 13-aastane. Uurisin Sandrilt, kuidas ja miks ta rallikrossimaailma sattus ja küsisin erinevaid küsimusi, et ka teie, lugejad, teada saaks, kes on Sander Miljand.
Sander sõidab rallikrossi küll esimest hooaega, aga see ei tähenda sugugi, et see noormehele oleks esimene aasta autoroolis istuda. „Ma alustasin sprintide sõitmisega juba kolm aastat tagasi, olin siis 10-aastane.“ Autod on Sandrile juba päris pisikesest peale meeldinud. Olles vaid aastane, juhtus poiss keerama autovõtit ja auto hakkas liikuma. „Sealt see pisik võiski siis tulla,“ naerab Sander.
Noormees õpib hetkel Põltsamaa Ühisgümnaasiumis 7. klassis. Tõenäoliselt on Sander oma klassis ainuke, kes autoga sõita oskab ja võib vast isegi öelda, et kooli peale üks parimaid autojuhte koos Sten Karuksiga, kes on Miljandi koolivend. Ei ole just palju sellises vanuses poisse, kes oskavad rallikrossiautot niivõrd hästi taltsutada. Õpetajad ja klassikaaslased on Sandri hobist teadlikud ja hoiavad end tema tegemistega igati kursis. „Nad ütlevad, et ma olen tubli ja küsivad peale võistluseid alati, kuidas mul läks,“ ütleb ta.
Sandriga käivad võistlustel tavaliselt kaasas kindlasti tema isa ja mehaanikud, aga ka sugulased ja loomulikult ema. „Ema raja äärde eriti vaatama ei tule. Ta kardab!“ arvab Sander. Eks rallikross ongi ju suhteliselt ohtlik spordiala, ette võib tulla igasuguseid viperusi. Raja ääres võib sageli näha sõitjate emasid, kes suurest ärevusest või siis just kartusest poja pärast, lausa silmi kinni hoiavad. Kui Sandri ema otseselt raja äärde eriti ei kipu ja hoiab pöidlaid pojale kas kodust või boksialalt, siis isa on see, kes on pojaga võistlustel n-ö algusest lõpuni. Koos on võistlusautot ehitatud, koos minnakse raja äärde ja sõidu ajal seisab isa seal seni, kui Sander rajalt maha tuleb.
Loomulikult ei saa rallikrossisõitjaga rääkides ei üle ega ümber tema parimast kaaslasest- võistlusautost. Sandri autoks, nagu juba eelpool öeldud, on VW Golf II. Selle sama autoga sõitis Sander mõned aastad ka sprinti ning peale mõningasi ümberehitusi on auto tema kaaslaseks ka rallikrossiradadel.
„Auto oleme põhimõtteliselt isa ja mehaanikutega algusest lõpuni ise ehitanud.“ Sandri autol on üks pisikene eripära, nimelt ei ole tema iste selline, nagu teistel sõitjatel. „Mul on sportistme sees lasteistmest tehtud selline platsmassist iste, mis on kõrgenduseks, sest muidu ei näinud ma aknast välja,“ selgitab Sander. „Isa saab selle väikse istme sealt välja võtta ja siis ka ise sõita. Riia etappi proovin sõita juba ilma kõrgenduseta,“ lisab poiss kiirelt.
Kui ehk mõned pikema sõidukogemusega sõitjad ütlevad, et neil ei ole enam mingisugust sõiduärevust ei enne sõite ega isegi sõidu ajal, siis Sander ütleb, et tema jaoks on kõige raskemad võistluspäevadele eelnevad ööd, sest siis ei tulevat und ja ärevus aina kasvavat. Kuid hommikuks, kui start on veelgi lähemal, on kogu ärevus kadunud ning sõitma läheb ta julgelt ja enesekindlalt, nagu üks kogenud sõitja kunagi. „Igasse kurvi minnes mõtlen alati läbi, kuidas ma sinna sisenen ja kuidas väljun. Kui keegi on kannul, siis jälgin pidevalt peeglitest, et tagaajajale ei jääks vaba kohta möödumiseks. See on tähtis!“
Oma lemmikuks rajaks peab Sander loomulikult kodurada Põltsamaal, sest seda olevat ta juba nii palju kordi sõitnud, et seal võib end kindlalt tunda. Sandril on Eesti rallikrossis ka oma lemmik, kelleks on nimekaim Sander Roosimaa. „Tunnen Sandrit ise ja ta on väga hea sõitja ka,“ ütleb Miljand.
Tulevikus tahab Sander minna õppima automehaanikuks, et siis juba ise rohkem autode ehitamisel kaasa lüüa, sest ta soovib kunagi hakata sõitma Division 1 klassis ja seda sellise autoga nagu on Sten Ojal, Mitsubishi Lancer Evoga. „Evo on hea, kiire ja tugev auto,“ on noormees oma tuleviku valikus veendunud.
Kuna rallikrossihooaeg hakkab lõppema, siis küsisin Sandrilt, mis on tema plaanid talveks. „Auto tuleb järgmiseks hooajaks korda saada ja ette valmistada. Samuti tahaksin sõita piike. Jäärada sõidaksin sama autoga, mis rallikrossigi.“ Käsi tuleb ju soojas hoida, et järgmisel rallikrossihooajal kohe sama hea või veel parema hooga alustada, kui seda sai sel hooajal tehtud.
Kes rohkem rallikrossi on jälginud, teavad, et Sander on hetkel Juuniorite klassi liider ning kihutab edukalt Eesti meistritiitli poole. Tema selja taga on vaid kaks noormeest, keda aga Sander sugugi ei alahinda, vaid ütleb, et ühel neist on temaga ehk isegi sama võimas auto ning teisele võib ta kaotada ka stardis. Kuna Marten Teppan on sel hooajal kaasa sõitnud vaid kaks etappi, siis toimub võitlus meistritiitli kohale Miljandi ja Tederi vahel. Seda, kas Sander on Eesti meister, saame juba öelda kahe nädala pärast, pärast Misso etappi.
Pärast intervjuud Sandriga võisin öelda, et džentelmenlikkus ei ole kuhugi kadunud ja tore on tõdeda, et rallikrossisõitjate seas on kasvamas üks asjalik ja äärmiselt viisakas ning tore noormees. Loodan, et järgmisel etapil, kui näete rajal kihutamas rohevalget VW Golfi, mille numbrilauale on kirjutatud Sander, siis teate, et selle auto roolis on rallikrossipere noorim sõitja Sander Miljand, kes välimuse poolest võib küll kõigist pisem olla, kuid oma sisult on kindlasti suur mees.
