Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.
Hooaja eelviimase etapi ehk “poolfinaali” eel anname sõna kõige uhkema masinapargiga sõitjale Eestis, kes pole läbinud võistlustel mitte ühtegi meetrit, pidamata silmas oma kõige suuremat eesmärki – jõuda välja Euroopa tippu. Siim Saluri on mees, kes seisab küll kahe jalaga maapeal, kuid unistab suurelt ning on valmis oma eesmärkideni jõudmiseks ka igal sammul panustama.
Intervjueeris Ott Tõnissaar.
Rallikrossifännid on saanud sinu tegemistel silma peal hoida alates 2012. aastast, kui liitusid rallikrossi Eesti meistrivõistluste sarjaga. Kus ja millega sõitsid enne 2012. aastat ning kuidas üldse tehnikaspordini jõudsid?
Esimest korda istusin autorooli vist 9-10-aastaselt, isa süles. Esimese võistlusstardi tegin 14-aastaselt Žiguli 01 roolis noorterallil „Koolisügis“. Isa (Rein Saluri) istus kõrval ja luges kaarti 🙂 Aga rallikross on mind alati huvitanud ja tegin sellega algust juba noorena. Tol ajal jäid asjad siiski rahaliste vahendite taha ning nii sattusidki valikusse erinevad rahvaspordialad – sõitsin rahvarallisid, sprinte ja jääradasid, mis olid minu lemmikud. Sõiduvahenditeks olid erinevad esiveolised autod. Mida rohkem sõitsin, seda rohkem sai ka fintantsi alla pandud ning ühel hetkel hakkasimegi mõtlema uuesti rallikrossi peale. 2011. aastal alustasime Reinsalu Spordiga Peugeot 206 ehitust ning võtsime sihiks Eesti meistrivõistluste sarja Super1600 võistlusklassi.
Sinu tollane esimene auto Peugeot 206, millega täna sõidab Mihkel Varul, läks konkurentide sõnutsi päris korralikult edasi. Kuid juba järgmisel hooajal olid stardis masinaga, millega sõidad Eesti sarja tänaseni – Citroen C2. Millest sedavõrd kiire masinavahetus?
Peugeot’i ehitasime kohe algselt nii, et sellega saaks Euroopa meistrivõistlustel osaleda, mis sai samuti kohe alguses eesmärgiks seatud. Eesti meistrivõistluste sarja plaanisime hüppelauaks – ajasime siin hoo üles ja sihtisime punktiarvestuses võimalikult kõrget kohta. Peagi jõudsime aga arusaamisele, et Euroopa meistritõvitlustel osalemine nõuab konkreetsemat lähenemist ja paremat süsteemi. Osa sellest plaanist nägi ette ka uue auto soetamist, milleks valisimegi Citroen C2 masina. Tegemist oli ralli maailmameistrivõistluste Junior WRC klassi autoga, mille soetasime Slovakkiast Martin Prokopi lähikondlaste käest. Ma ei tea, et see auto oleks sõitnud MMil, aga kindlasti oli sellega sõidetud kohalikke asfaldisprinte ja –rallisid.
Edasi läks kaks aastat aega, misjärel oli Siim Saluril taas üks uus auto juures – Renault Twingo, mille soetasid vaid välisvõistluste tarbeks.
Peale esimest täispikka hooaega, kui olime kõik üheksa EM-etappi Citroeniga sõitnud, saime taaskord aru, et konkurents on tugev ning meie võimaluste suurendamiseks vajame midagi head ja kindlat, millel oleks mitmeks aastaks kõik võimalused tagatud. Jätsime igasugused vaheetapid ära jätta ja otsustasime hoobilt päris suure tüki hammustada, mis ei olnud kohe kindlasti kerge. Nii, nagu on praegu, oli ka tol ajal üks parimaid meeskondi Set Promotion koos Kalle ja Jussi Pinomäkiga. Nad on olnud alati Euroopa meistrivõistlustel tippkonkurentsis ja seega sai valitud koostöö just nendega. Tellisime tuttuue auto – kere ja kõik, mitte ühtegi vana juppi. Renault’i suutlikkuses pole ma kunagi kahelnud ja usun, et auto on siiani üks parimaid.
Auto hooldamisel ja uuendamisel teen Set Promotioniga koostööd tänaseni. Auto käib nii hooaegade vahel kui mõnikord ka hooajasiseste pikemate pauside ajal nende juures timmimisel ja uuendamisel. Eestis hooldab masinat aga Team Brandex, kes teeb samuti ka võistlustevahelisi hooldusi. Samad mehed käivad juba algusest peale koos minu ja Renault’iga ka võidusõitudel kaasas.
Selline masinapark võis vist ajada konkurendid kadedaks küll? 🙂
Ma ei oska öelda kui palju see Eestis midagi mõjutab, sest siin ma Renault’iga veel sõitnud ei ole. Euroopas aga vaevalt kellelgi millelegi säärasele aega mõelda on – kõik tegelevad millimeetrite timmimise ja tuhandike maha lihvimisega.
Oled mõne nendest kolmest masinast korralikumalt katusele ka keeranud?
Kõik kolm olen korra katusele keeranud 🙂
Peugeot läks 2012. aastal Piirojal toimunud etapi finaalis – olin juhtimas ning panin nii raju hooga tagumisse laugesse kurvi sisse, et sealt enam välja ei tulnudki. Hakkasin vist natuke lõikama, panin ninaga kummivalli ja edasi juba katusele.
Citroen läks 2013. aastal Saksamaal esimeses kurvis, kohe esimeses eelsõidus. Seal oli mingit sigimist-sagimist ja lõikasin liialt palju sisse ning katusel ma olingi. Selle lennu algusest on pilt ka olemas – auto nägi isegi põhja alt ikka väga kena, võib isegi öelda, et ideaalne välja 🙂
Renault’i keerasin katusele 2015. aastal Prantsusmaal, kus kaldusin paar kurvi enne finišit ideaaltrajektoorist kõrvale. Taguots läks kruusa peale, mispeale keeras masin kohe teistpidi külje ette. Lendasin sealt edasi liivaosale, kus viskas kiirelt üle katuse.
Nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal sain auto ilusti korda ja võistlus läks edasi.
Milline on su parim tulemus senise 5 aasta jooksul nii Eestis kui välisvõistlustel?
Eestis mõned võidud on, aga ühtegi neist esile ei oskakski tuua. EMil kindlasti möödunud aasta etapp Rootsis, kus pääsesin finaali.
Aga jättes kõrvale kohad ja tulemuse võistluste lõpuprotokollis, siis millist sõitu või hetke mõne sõidu jooksul näed oma suurima võiduna?
Hea küsimus. Suurimad võidud on ikka need, mis lähevad kirja ka protokolli, aga üks võidurõõmu tekitanud moment tuleb meelde 2015. aastast Saksamaalt. Olin kolme eelsõidu kokkuvõttes üsna poolfinaali piiripeal ning oli selge, et neljas eelsõit saab otsustavaks. Neljandas eelsõidus edestasin minule järgnenud Janis Baumanist 0,002 sekundiga. Sain temast selle tulemusena ühe punkti rohkem ja see üks punkt tõstis mind ka viimase mehena poolfinaali.
Poolfinaalis tekkis muidugi kohe esimese kurvis intsident ja sinna ma ka jäin, seega suures plaanis sellest võidust väga abi ei olnud 🙂
Millist hetke meenutad aga kõige mustemates toonides?
Kohe esimesel Võrumaa etapil Missos läks uue Peugeot’i mootor katki. Seal oli mingi segane olukord ja omajagu kokkupõrkeid ka, mille tulemusena purunes radikas. Kõik see viis lõpuks omakorda mootori järeleandmiseni välja. Järgmisel Hipodroomi etapil osalemine jäi ära ning selle asemel tuli ette võtta uue mootori ehitus.
Oled sel hooajal näidanud Euroopa meistrivõistluste iga aastaga tohutult kasvavas konkurentsis häid aegu, võttes kõikidel etappidel eelsõitudes kohti esikümnes ning pääsedes hooaja avaetapil ka poolfinaali. Edenemine finaali jäi tol korral vaid ühe koha ja ca 2,5 sekundi kaugusele. Millise hinnangu annad seni sõidetud kolmele välisetapile?
Portugalis oli väga kindel siht võidelda end välja poolfinaali. Olin kolme eelsõidu järel eesmärgile päris lähedal, aga neljandas sõidus oli vaja poolfinaalikoha saavutamiseks ikkagi riskida. Tegin selle ära. Poolfinaalis tuli samuti hea sõit, aga finaali pääsemiseks sellest kahjuks ei piisanud. Samas midagi kriitilist selles võistluses ei olnud.
Belgias rikkus kogu asja ära ära teise eelsõidu esimese kurvi intsident, kus põrkasin võistlusolukorras kokku kõigepealt ühe konkurendiga, pärast mida sain kohe teiselt veel paugu otsa. Teha polnud midagi. Nelja eelsõidu peale piisavalt punkte kokku ei tulnud ning jäin esimesena poolfinaalist välja.
Rootsis oli sõidu poolest kõik väga hea. Kahjuks lõpetas üks andur viimase eelsõidu eel koostöö ja seda polnud võimalik alles jäänud mõne minuti jooksul enam tuvastada. Etapi kokkuvõttes sain tulemuseks null punkti ja vot see oli küll masendav.
Auto on sul korralik ning kõrvalt vaadates tundub ka nii testimist kui ka treeningut olevat piisavalt. Mis sind veel tipust lahutab – kas tuleb lihtsalt n-ö oma aeg ära oodata?
Ma usun, et midagi väga keerulist mind esikuuikust ei lahutagi. Võistlustel on tihtipeale sajandike mäng – otsest lahendust, kuidas selle käigus veel natuke aega võita, pole võimalik ette ära teha. See kõik peab tulema käigult.
Mis teistimisse puutub, siis tavaliselt teeb Set Promotion kõik testimised hooaja alguses, kus saab üle pika aja jälle käe soojaks. Kõik muutused ja uuendused viiakse läbi just testides, kus saab uue olukorraga ka kohaneda. Selle hooaja alguses läbisin näiteks kahe päeva jooksul 180 testikilomeetrit ning Set tegi omalt poolt veel ülejäänud 3 päeva jooksul ca 300 km lisaks. Lisaks on võimalus osaleda testimistel veel hooaja keskel, kui sõitude vahel natuke pikemad pausid. Endal tuleb testimisi selle hooaja jooksul praeguseks vähemalt 250 km ning midagi koguneb veel arvatavasti juurde ka.
Kui nüüd autoroolist natuke kaugemale minna, siis proovin ennast ikka alati vormis hoida – üldfüüsiline treening on suuremal või väiksemal määral loomulik osa võistlusettevalmistusest. Vahetevahel satun ka hobikardiga sõitma. Endal on ka tegelikult kart olemas, aga sellega pole küll enam ammu sõitnud. Väike unistus on, et oleks meil ilusad talved, siis tahaks oma autoga rohkem jäärajal ka käia. Seda pole nüüd enam ka mitu aastat teha saanud.
Kui suur meeskond sinu tegemisi toetab?
Mul on neli põhimeest, kes tegutsevad kahe auto peale kokku. Aga neid, kes on mu autoga üldse vähemal või rohkemal määral seotud, on kindlasti üle kahekümne. Siia alla lähevad siis ka kõik varuosade tellimused, erilahendused, Set Promotioni inimesed ja teised.
Millised rajad kuuluvad sinu lemmikute hulka?
Eestis meeldib võibolla just Laitse. Samas nõuab Elva rada alati suurt pingutust, et ringiaega vähemaks lihvida, mis teeb Kulbilohu sõidud päris huvitavaks. Kehala uus rada on ka viimasepeal äge. Arvan, et seal tulevad edaspidi vägevad võidusõidud.
Euroopas kuuluvad kolme lemmiku hulka Rootsi, Saksamaa ja Prantsusmaa: Höljese rada Rootsis meeldib sõitjatest enamikule, Saksamaa Buxtehude’is on huvitav esimene kurv, kus on võimalik võita või kaotada ja Loheac’i rada Prantsusmaal on superkiire ning väga asfaldirohke.
On Sul maailma esisõitjatest ka mõni lemmik, kelle sõite suurema huviga jälgid?
Minu lemmikuks on Mattias Ekström, kes sõidab kahte tüüpi võidusõitu erinevate autodega ja on mõlemas sarjas samaaegselt maailma tipus. Super1600 klassis otsest lemmikut ei ole, kuid mulle meeldib kogu esikümme. See, kui tõsiselt nad võistlustesse suhtuvad, on muljetavaldav.
Eestis kedagi nimeliselt välja tuua ei oska, aga Touringcar klassi sõite on väga põnev jälgida. Kogu tagaveoliste võistlusklass on kõvasti arenenud ja tõusuteel.
Millises seisus on sinu hinnangul Eesti rallikross ja mis oleks järgmised sammud, mida teha, et rallikrossi populaarsust veelgi suurendada?
Eks nii kiita kui ka vinguda saab alati. Otseselt midagi muuta või paremaks teha on raske, sest kõigepealt peavad võistlejad sellega kaasa tulema. Pole mõtet luua süsteemi, kus mingis küsimuses on pooldajaid ainult käputäis sõitjatest. Samas ei tohiks ka istuma ja lootma jääda, et miski läheb iseenesest paremaks. Hetkel on ikka ideaaliks sarnaneda Euroopa meistrivõistlustega. Ja kui meil oleks veel rohkem sõitjaid, siis võiksid võistlused toimuda tulevikus juba kahel päeval. Meie rallikrossi moto võikski olla, et kes siin sõidab, saab harjutada tulevikus Euroopas võistlemiseks. Ja need sõitjad ei pea olema ainult Eestist, vaid võiksid olla just Euroopast või isegi muust maailmajaost.
Foto: Siim Saluri ja tema kannul Mihkel Varul, Saluri esimese autoga (foto: Marko Leesi)