Vaht on motokrossis Eesti meistrikski kroonitud, kuid pärast selle alaga lõpparve tegemist oli ta pikki aastaid spordist eemal. Kümmekond aastat tagasi ostis ta aga ühe müügis olnud Lada, pani sellele korralikud naelkummid alla ja läks järvejääle kihutama. Sellega oli kuradile sõrm antud.
«Mis sa niisama kihutad, vaja oli ikka võistelda,» räägib ta oma esimestest sammudest autospordis. «Vaatasin, et päris hästi tuleb välja. Ehitasin siis autole sisse turvapuuri ja osalesin autokrossi võistlustel.» Õige pea liikus ta aga edasi rallikrossi juurde, kuhu on jäänud tänaseni. Kolmel viimasel hooajal on Vaht kroonitud oma Ladaga TouringCari ehk maakeeli öelduna tagaveoliste autode sarja Eesti meistriks, tänavu hoiab enne viimast etappi 2. kohta.
Just see, et Vaht suudab peamiselt BMW marki masinatega sõitvate konkurentide vahel oma punase Ladaga hiilata, muudabki ta populaarseks. Eelkõige tuleb tema tugevus esile aeglasematel ja keerulisematel radadel. Kiirel rajal on sellise autoga teiste tempos püsida keerulisem.
Algupäraselt on Vahi auto legendaarne VAZ 2101, kuid masina algsest versioonist pole peale nime midagi järel. See on paljuski käsitööna valminud detailidest kokku pandud võimas sõiduriist. «Sillad on Volvo omad, käigukast otselülitusega ja viiekäiguline, mootori plokk pärineb leedulaselt Stasis Brundzalt ning kolvid on ise tehtud,» loetleb Vaht oma auto kõrval seistes. «Mootori töömaht on 1975 cm3 ja see annab välja umbes 180 hobujõudu. Konkurentide BMWdel on hobujõude üle 200.»
Vahti tundvate inimeste sõnul on tegemist oma tehnikat väga korralikult hoidva ja hooldava autosportlasega. Pärast iga võistlust võtab ta masina garaažis lahti, teeb hooldustöid ja vahetab detaile. Võistluste ajal on tal boksialal mõned sõbrad abiks.
«Ladale sobilikke varuosi on ikka veel saada. Mõnikord hangin neid Venemaalt, mõnikord Soomest,» räägib Vaht. «Kui aga mootor peaks tõsiselt purunema, oleksin suure probleemi ees.» Praegune jõuallikas on vastu pidanud kolm aastat – tehnikaspordis on see pikk aeg.
Üldjuhul on levinud arvamus, et tehnikasport on ülikallis. Kuldsete kätega mees saab aga hakkama piskuga, hooaja eelarve küündib 5000 euro kanti – seda muidugi juhul, kui midagi suurt ei lagune.
Võistluspäeva jooksul saab Vaht tavaliselt hakkama ühe jooksu rehvidega. Bensiinipaaki valatava kütuse segab ta kokku lennukibensiinist ja tavalisest bensiinist. «Paljud kasutavat ka spetsiaalset võidusõidu bensiini, kuid oktaanarv on neil segudel sisuliselt sama,» märgib Vaht justkui muuseas. Korraliku hoolduse juures on auto praegune mootor pidanud vastu juba kolm aastat.
«Kui leiaks rohkem sponsoreid, saaks ehitada korralikuma auto, näiteks jõuallikaks võiks panna Opeli mootori,» räägib Vaht mõtlikult. Seni on teda toetanud mõned kodukoha Elva ja selle ümbruse ettevõtted, kuid harrastuse rahastamiseks kulub ka suur hulk isiklikku raha. Tal on oma, vaid kahest autost koosnev transpordifirma, mis teeb kohalikke vedusid. Mõistagi on Vaht ka ise iga päev ühe sõiduki roolis.
Vaht on olemuselt lihtne mees. Tänapäeva rallikrossis on tavaks, et võistleja on sõidu ajal raadioühenduses võistlust jälgiva abilisega, kes annab soovitusi, kuidas rajal tegutseda. Vahilgi oli kunagi selline kiiver olemas, kuid kasutust see ei leia. «Ma sõidan oma peaga. Aastatega saavad kõik rajad justkui koduradadeks,» tõdeb ta ja lisab, et adrenaliinilaksu saab ta kätte igast võidusõidust.
Üks rada on Vahi jaoks aga päris oma – koduväravast paarisaja meetri kaugusel asuv Kulbilohu rallikrossirada. Ta tunnistab, et seal võisteldes on võidukohustus tavalisest suurem. «Pool Elvat käib rajale tulles sisuliselt minu hoovist läbi,» räägib ta muigelsui. «See tekitab suuremat tahtmist, kuid liiga palju tahtes on väga lihtne üle pingutada.»
Rallikrossi Eesti meistrivõistlused
Vasalemma etapp
TouringCar: 1. Rommi Pukk, 2. Margo Soomets 3. Kalmer Vaht
Super1600: 1. Arvo Kask, 2. Andre Kurg, 3. Siim Saluri
Junior1600: 1. Mihkel Varul, 2. Pavel Krichevski, 3. Robert Reinsalu
SuperCar: 1. Janis Baumanis, 2. Otto Täht, 3.Renee Pohl
Peep Pahv/Postimees+