Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Kui seni oleme rallikrossis harjunud nägema üksteisega võidu kihutamas vaid erinevat sorti autosid, liitus käesoleval hooajal rallikrossi Olerex Eesti meistrivõistluste sarjaga üks täiesti uus sõidukite klass. Kohe, kui agressiivse välimusega põrgulikku lärmi tegevad masinad rajale sööstsid, hakkasid järgemööda langema kõikide Eesti rallikrossiradade rekordid. Täna võtame ette mehe, kes on kõige selle taga – Raul Orav.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

Raul, mis imeloom see Crosskart Xtreme on?

Krosskart on üks väga väikese massiga ülimalt võimas sõiduk – koos juhiga ca 420 kg kaaluvat masinat liigutab 750 cm3 superbike’i mootor, millel on 150 hobujõudu. Kokku on lepitud reegel, et masinad on ilma tuuninguta – kõigi mootorid on rajal võrdsed ja oluliseimaks edu saavutamise vahendiks on sõiduoskus. Vaadates selle masina massi ja võimsuse suhet on ka selge, kust tuleb säärane kiirus ja kiirendus.

Eestis sõitvad krosskardid pärinevad Hispaania tehasest. Mark on Speedcar ja mudeliks Xtreme, mis annabki kokku Speedcar Xtreme. Kõik krosskardid vastavad FIA poolt ettekirjutatud standarditele – pikkus, laius, kõrgus, rehvid, mootori võimsus ja muu säärane ning see ongi see, mis teeb krosskardist krosskardi.

Kirjelda palun lihtsale inimesele, kes näeb Tallinn-Tartu maanteel möödasõitudega vaeva ja teab, et vormel on üks väga kiire masin, mõne hea näitega selle masina kiirust ja võimsust.

Kui klassikaline pereauto läheb nullist sajani 9-11 sekundiga, siis krosskardil jääb see aeg kolme sekundi ümber. Arvatavasti läheks veel kiiremini, aga kontakt maaga ei ole rohkemaks piisav.

Rajal annavad meile rallikrossiautode ees eelise ka masina väiksemad mõõdud – kuna krosskart on autost gabariitidelt väiksem, on rajad meie jaoks justkui laiemad ning samuti on võimalik kurvid sirgemaks sõita. Lisaks saame paremini kurvi läbida ka väiksema külgjõu tõttu. Pidurdab samuti teravamalt, sest mass, mida pidama saada, on väiksem.

Kust sai alguse idee säärase võistlusklassi loomiseks?

Esimesed krosskardid jõudsid Soomest Eestisse 2010. aastal, kolmele Eesti mehele. Enne ei teatud siin sellest midagi. Seisid meestel garaažinurgas ja olid hobisõidumasinateks. Siis jõudis kätte üks päev, kus sain ise sellisega sõita proovida – tundus päris lahe. Mõned sõbrad proovisid ka veel ja olid samuti rahul. Sealt tekkiski mõte, et äkki see on midagi, mida tasuks edasi lükkama hakata. Viimase tõuke selleks andis Raul Jeets, kes pakkus välja, et: „Kuule – võta käsile!“ Võtsingi siis ja läksin koos Markko Märtiniga, kes oli nõus mulle abiks kaas tulema, otse Hispaania tootjatehasesse, kus saingi tänu Markko referentsile endale esindusõiguse kogu Baltikums. Kõik see juhtus möödunud aastal.

Tegelikult käisime mitmes erinevas tehases ja vaatasime teisi mudeleid ka, aga Speedcar jättis kõige usaldusväärsema mulje. Neil seal päris korralik tootmine, kus igas nädalas valmib üks krosskart ning tänaseks on toodetud juba 600 krosskarti. Teised tootmised olid kõik tagasihoidlikumad, pigem selline põlveotsas tegemine, aga Speedcari ehituskvaliteet oli teistest peajagu üle. Neil on tootmises muid mudeleid ka, näiteks neljaveoline bagi ja ka mäkketõusuauto, aga meile pakkus ikka kõige rohkem huvi krosskart. Tellisimegi kohe esimesed viis autot, mille sõbrad-tuttavad autospordihuvilised endale soetasid. Kohale jõudes hakkas juba jutt levima ning tellimusi tuli järjest juurde. Tänaseks on neid Eestis 18 tükki.

Esimeste masinate saabudes soovis suurem osa nende soetajatest lihtsalt oma lõbuks sõita, võibolla paar tükki olid kindla sooviga võistlema hakata. Aga tasapisi hakkas ka see soov edasi levima. Kuna rallikross on Eestis kõige sobilikum ja esinduslikum sari, siis võtsingi Valdur Reinsalule kõne ning rääkisin oma jutud talle ja tema meeskonnale ära. Ega seal väga pikka kauplemist ei olnudki – tundus hea idee. Korraks küll tekkis kahtlus, et kuidas võistluste ajakava vastu peab ning ega masinad liiga kõva lärmi ei tee, aga tänaseks on selge, et nimetatud asjad murekohtadeks osutunud ei ole.

Natuke saavad suurema huviga sõitjad mujal ka võistelda – näiteks toimib lähiriikides Põhja-Euroopa meistrivõistluste sari NEZ. Veel on Soomes olemas karikavõistlused, kust stardis ligi 30 masinat. Samuti on soovi korral võimalik osaleda võistlustel lõunamaades – Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis. EM- ja MM-sarja meil aga olemas ei ole ning arvan, et see pole ka teemaks. Krosskart ongi pigem heaks hüppelauaks muudele n-ö päris sarjadele, võrdlemisi odav võimalus kusagile edasi jõuda. Kui suudad olla meie sarjas kiire, on suur tõenäosus silma jääda ja selle pealt edasi liikuda.

Teine oluline suund meie jaoks on äriklassi sõitjad, kes teevad asja oma lõbuks.

Loodan, et suudame kokku panna ühe laheda kambavaimuga võistlussarja. Stardis on meil kõigil võrdsed masinad, rehvid, bensiin – kõik n-ö ühe mehe käe alt tulnud. See on lahe. Võidab kiireim mees, mitte tugevaim mehhaanik.

Eesti meistrivõistluste kolmel etapil on seni stardinimekirjas olnud 7-8 sõitjat, aga kodumaal on olemas juba 18 masinat. Mis ülejäänusid täna veel rajalt eemale hoiab?

Ajal, mil meie Eesti meistrivõistluste sarjaga ühinemise lukku saime, olid mitmetel juba suveplaanid tehtud. Teine osa aga pelgab veel natuke ühisstarti. Mitmed masina soetanud pole varem autosporti teinud ning ei kiirustata I sammu tegema. Ega ma ei hakka suruma ka, sest kõik see peab tekkima orgaaniliselt – lõbus peab olema. Küll nad tulevad.

Tegelikult on ootel palju kardipoisse ja –isasid. Poistel on vaja kardis järgmine samm teha, aga vormelisse minekus, mille hooaeg maksaks kuni 200 000 €, ei nähta kohe mõtet. Siin ongi krosskart järgmine lahendus – meie kiirus on kõige suurem. Kui vaadata erinevaid neljarattalisi sõidukeid ja teha näiteks võistlus – sõita ringrajal, rallikrossirajal, rallis, teha mäkketõuse või sprinte, siis kõige kiirem masin on krosskart. Kui nüüd võrrelda samal ajal ka asjade maksumust, siis mis iganes ülejäänud masinatest saavutab selles võistluses II koha – arvatavasti ralli WRC auto või pigem isegi rallikrossi Supercar – on krosskardiga sõitmine kulutustelt 4-5 korda väiksem.

Kui turvaline krosskart on?

Ise pole ühtegi avariid teinud. Kui sa just betooni ei sõida, siis on seda päris raske katusele keerata. Puur, iste, turvavöö, riietus ja muud ohutustehnilised lahendused vastavad FIA standarditele – kõik samad asjad nagu autospordis. Kuna sõiduk ise on väikese massiga, peaksid igasugused võimalikud ja võimatud kokkupõrked olema oluliselt leebemad kui autoga.

Sul on endal samuti arvestatav tehnikaspordi taust, peamiselt rallikrossis ja ringrajasõidus. Millised olid tollased eesmärgid ja kuhu välja jõudsid?

Me nimetame endid tegelikult bensiinipeadeks – meile meeldib bensiini hais, meeldib käristada, kiirelt sõita ja adrenaliin. Omal ajal võimalusi oli, sõitsin oma Lada Samaraga nii ringrada kui ka rallikrossi – kõike ühe autoga. Suuri eesmärke ega ambitsioone ei olnud, lihtsalt sõitsin ja nautisin. Võtsin päev päeva haaval. Hiljem jätkasin võistlemist Volkswagen Golfiga ja ikka igal rindel sama tehnikaga 🙂 Oli veel eraldi Golfi sari, kus võisid osaleda piiratud võrdsed masinad, nagu täna on näiteks vist ka BMW Cup. Eestis sees olid poodiumikohad täitsa tehtavad, aga väljpoole sõitma ei tikkunud. Või noh, ainult Lätti. Tol ajal sai kõike proovitud ning vahepeal andis Aivis Ohtla mulle võimaluse ringrajal ka kiiremate autodega sõita – BMW, Honda Civic ja muud säärased.

Mingi hetk mõtlesin ka ralli peale, aga selleks mul jõudu ja rammu ei jagunud – see on ikka väga kallis ala. Lisaks on selleks vaja erilist talenti – seda on väga raske teha väga hästi. Vaatasin teiste meeste sisevideosid ja sain aru, et mina ei suuda niimoodi sõita. Miks peaksin siis enda ja kellegi teise raha kulutama.

Lõpuks aga tekkisid pere ja lapsed ning prioriteedid muutusid. Sõbrad ja tutvused aga jäid ja nii ka soov aeg-ajalt bensiinihaisu tunda – tuli ikka vaikselt põleb all. Tehnikasport on raske haigus, mida saab ravida ainult rahaga 🙂

Aga tänased stardid krosskardiga? Väike võistlusnälg on ikka sees? Sa ei ole rajal ju pelgalt Eestis vaid ka praegu (intervjuu tehtud 29. juuni) asud juba paari tunni pärast starti Lätis toimuval Põhja-Euroopa meistrivõistluste etapi ametlikul treeningpäeval.

Bensiinilõhna on vaja tunda. Ümberringi on sõbrad ja seltsimehed, kambavärk.

Lisaks tahan näidata, et ka minuvanustel meestel on võimalik sõita sellise masinaga kiiresti. Adrenaliin muidugi ka ja ega kaotama ei lähe ju keegi kunagi, aga pigem tahan olla eeskujuks tulevastele – teha lahedat sõitu ning nakatada seeläbi ka teisi krosskardipisikuga.

Milline on võimsaim positiivne ja milline võimsaim negatiivne emotsioon, mis tehnikaspordis saadud?

Võimsaim positiivne emotsioon tabas mind, kui sain poolteist aastat tagasi Markko Märtini kõrvalistmel WRC rallikal kaasa sõita. Oli hea meel, et kunagi valikuid tehes otsustasin rallisse mitte suunduda. Tegin õige valiku ja Markko kõrval istudes sain kinnitust – ma ei olnud tol ajal ligilähedalegi nii kiire! 🙂

Negatiivseid emotsioone nagu ei meenugi. Kõige kehvema maigu jätavad pigem igasugused tülid ja vaidlused ning garaaživõidusõit – kellel on võimsam mootor, ja igasugused protestid. Omajagu ikka näidatakse üksteise peale näpuga ning päris palju on kõiketeadvaid „arvamusliidreid“.

Kas tänaseks ongi sõit pelgalt pingevaba meelelahutus või tõmbab enne starti ikka väikese värina ka peale?

Omal ajal noorena kuulsin stardis oodates tugevalt oma südamelööke. Täna on see täiesti olemata, hea tunne on. Pole kohustust võita. Pigem on närv sees, et teistel midagi katki ei läheks. Kuna ma masinad ise maale toonud, siis tunnen selle pärast suuremat muret. Kõik mehed on nagu oma pere ning nende tehnika peab toimima ja töötama.

On sul Eestis oma lemmik rada ka?

Ma arvan, et minu lemmik saab olema uus Kehala rada. Keegi uuel rajal veel sõitnud ei ole, aga idee on äge ja usun, et saab kõigile meeldima. Julgen ette öelda, et kui need mehed midagi teevad, siis kindlasti tehakse hästi.

Kui krosskardile sobilikest radadest üldisemalt rääkida, siis võibolla Laitse. Olin alguses selle raja osas omade eelarvamustega, aga sõites oli hea. Seal pole palju hüppeid ja trampliine ning see meile sobib – äriklassisõitjaid suuri põrutusi ja pikki lende ei taha 🙂

Kas võib seega väikse huumoriga öelda, et krosskart on hea võimalus pensionile jäänud ralli- ja ringrajameestele võrdlemisi väikese vaevaga adrenaliinilaks kätte saada ning vanu aegu meenutada, sõidusooja sees hoida?

Täpselt nii ongi! See ongi üks osa meie plaanidest, millega alguses startisime. Reeglina on krosskardi ostjatel juba kodus kuuris kõik muu olemas – vesiskuuter, ATV, Quad, krossimootorratas ja mis kõik veel, aga Eesti kliimat vaadates on nende kõigi kasutusaeg võrdlemisi piiratud. Krossimootorratas on ka muidugi okei, aga seal hakkab mingi hetk vanus mängima. Usun, et siin ongi lahenduseks krosskart, millega saab näiteks ka talvel piikrehvidega sõita.

Teine pool on loomulikult noored mehed, kes üritavad kalleid sarju sõita. Krosskart on hea võimalus võrdlemisi väikeste kuludega oma kiirus kõigepealt üles kruvida ja siis edasi vaadata. Kui suudad meiega sõites meid võita ja ka näiteks Soomes võita, siis küll sind üles nopitakse. Meie sarjas saad väga palju väiksemate vahenditega väga palju suurema kiiruse ja palju kilomeetreid.

Kolmas osa on meie enda pojad ja tütred, et ka nemad saaksid sealt kiirusenälja rahuldatud.

Kuidas see süsteem Eestis üldse välja näeb? Erinevalt rallikrossiautost keegi ju krosskarti ise ehitama ei hakka – kui tahad sõitma tulla, on variandiks üks säärane endale soetada või rentida?

Otsi üles Raul Orava telefoninumber. Koduleht ja Facebook on hetkel küll nõrgavõitu, aga meid leitakse üles. Täna oleme esimese prooviaastaga poolepeal ning hooaja lõpuks oleme juba palju targemad – kes mille eest vastutab, millised on kulud jne. Meil on tegemisel üks vägevam klubi, mille eesmärk on tulevastele klientidele kõik võimalikult lihtsaks teha. Kui soovid rentida, siis liigutame vajadusel ise krosskarti ja kliendil pole muud kui lihtsalt sõidupaika kohale tulla. Täna teeme veel natuke põlve otsas, aga nagu ütlesin – see kõik on õigepea muutumas.

On sul ka teisi hobisid peale krosskardi? Põhitöö jaoks ka ikka aega jääb?

Iga nädal olen esmaspäeva ja teisipäeva Riias oma ettevõtlusega tegelemas – müün tööstusgaase. Ülejäänud päevad tegelen oma ainsa „hobiga“, milleks on bensiinilõhn 🙂

Mida pere säärasest hobist arvab – käivad kaasa elamas või ka ise sõitmas? Või on see hoopis aeg sinu enda jaoks?

No mis sa ise arvad? 🙂 Ainus aeg enda jaoks ongi see, kui olen krosskardi roolis.

11-aastane poeg on juba sõitu proovinud ja arvan, et hakkab tasapisi aina enam sõitma. 16-aastane tütar vahel ka küsib: „Issi, anna sõita!“. Mõnikord saab, aga teinekord ei ole issil aega, sest tuleb klientidega tegeleda 🙂 Naine sõitnud ei ole.

Keda näed krosskardi klassis hetkel tugevaimate tegijatena? Kahel viimasel võistlusel on sul tõsisem saagimine käinud Eero Nõgene ja Sven Koklaga.

Tegelikult on kõige uuem masinaomanik Ruve Veski, kes sõidab ilusti tõusvas tempos. Kui nüüd kohe just päris noori mehi juhuslikult peale ei tule (kellega me ise võibolla pigem ei tahagi võistleda 😀 ), siis mina progoosin, et kõigil meie sarjas sõitvatel meestel on võimalus.
Väga palju mängib siin muidugi ka see, kes leiab võimaluse kõige rohkem trenni teha. Kartulit ja kastet süües kiirust ei tule ning paberil joonistamine ei aita. Krosskart nõuab harjutamist ja harjumist.

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Raul Orav (punases) oma krosskardiga.